Autor: Lembit Juksaar, Ene Tigas Fotograaf: Ene Tigas, Priit Sibul, Aivar Palmre, Toimetaja: Maria Lee Liivak, Kujundaja: Jakob Juksaar 2019


Raamat koosneb kolmest osast: I osas on küla ajalugu, II osas on 2018. aasta augusti seisuga talude ja seal elavate inimeste lood, III osa on kokkuvõte. 

Raamatus saame lugeda alates nimesaamise loost kuni tänaste talude elanike lugudeni.

Mõned katked raamatust:

Pahtpää küla nimevariandid olid viimase neljasaja aasta jooksul järgmised: 1582 Pachtakilla (seesütlevas vormis w Pachcie), 1592 Pachtwakila, 1601 Pachta kulla, 1627 Pachtwa, 1630 Pachpeh kylla, 1682 Pachtpä, 1805 Dorf Pachtper, 1839 Pachtpä1. Põlise küla nimedest on käibinud vähemalt kolm varianti: Pahtakülä, Pahtvakülä ja Pahtpää.

„Eesti kohanimeraamatu” veebiversiooni andmetel: Veriora-Räpinä suurõtii veereh om Pahtpää külä. Külä om tuust nime saanu, et vanast olliva küläh talo üts üte ligi riah. Pahtpää külä om nigu ära vassitu, lakja pillutu, üts talo üteh, tõõnõ tõõsõh paag’ah. Vanarahvas kutsiva vassitot pääd pahtonu pää, ja et külä ka nigu pää oll’ ära vass’onu, pahtonu, tuust sai ka külä nime Pahtpää külä. 

Siin üks lugu Pahtpää noortest ajavahemikul 1950 – 1960. Ükskord mihklipäeval otsustasid noormehed väljanäituse korraldada. Öösel, kui küla magas, vedasid nad taludest põllutööriistu, ketrusvokke, ei puudunud ka saanid, reed ja vankrid ning igasugust muud talule vajalikku kraami küla keskele  põllu peale kokku. Mõne voki taha oli ka õlgedest inimene tehtud. Hommikul, kui valgeks läks, avastas Piiri Albert, et tema oli oma talu adra kõrgele puu otsa vedanud. Puu otsast asjade allavõtmine aga oli iga talu enda teha. Ega see ainuke kord olnud, mihklipäeval tehti edaspidigi külarahvale hommikuks üllatusi. Ükskord oli Laanetiigi talumajal välisuks eest võetud  ja otsatare trepi peale aga puuriit laotud.

Need on kaks väga väikest lõiku raamatust, kus on 285 lehekülge ja formaadiks A4.